Teadust täis koolipäev
Otepää Teataja 22.11.2013
http://www.otepaa.ee/ot/371%20OT%20nr19.pdf
http://www.otepaa.ee/ot/371%20OT%20nr19.pdf
Traditsiooniline „Tere, kool“ matk
Otepää Teataja 13.09.2013
http://www.otepaa.ee/ot/366%20OT%20nr%2014.pdf
Mõtteid „Tere, kool“ matkast
Tore oli lambaid toita, pisut isegi kartsin.
Pärast meisterdasime männikäbist lamba,
mis nägi välja nagu päris.
Metsast leidsime suure vägeva kivi, mille
ümbermõõdu määrasime paelaga mõõtes.
Pael läks katki ja nii me õiget mõõtu ei
saanudki.
Metsaretkel leidsime metsamuhklite onne,
aga muhklid end meile ei näidanud.
Puuokstelt leidsime linde, kes laulsid.
Õppisime tundma puukoristajat, leevikest,
varblast, sinitihast, musträstast. See oli tore.
Mängisime nahkhiire mängu, kus kõik
lapsed tahtsid olla nahkhiired. Vahva oli ka
teatevõistlus – ämbris olevad puude viljad tuli
kanda ühekaupa õigesse ämbrisse, millel oli
puu leht küljes. Katriini võistkond võitis ja
nad said esimesena kommi.
See oli äge, vinge ja lahe koolipäev.
Pühajärve Põhikooli 1. klass
http://www.otepaa.ee/ot/366%20OT%20nr%2014.pdf
Mõtteid „Tere, kool“ matkast
Tore oli lambaid toita, pisut isegi kartsin.
Pärast meisterdasime männikäbist lamba,
mis nägi välja nagu päris.
Metsast leidsime suure vägeva kivi, mille
ümbermõõdu määrasime paelaga mõõtes.
Pael läks katki ja nii me õiget mõõtu ei
saanudki.
Metsaretkel leidsime metsamuhklite onne,
aga muhklid end meile ei näidanud.
Puuokstelt leidsime linde, kes laulsid.
Õppisime tundma puukoristajat, leevikest,
varblast, sinitihast, musträstast. See oli tore.
Mängisime nahkhiire mängu, kus kõik
lapsed tahtsid olla nahkhiired. Vahva oli ka
teatevõistlus – ämbris olevad puude viljad tuli
kanda ühekaupa õigesse ämbrisse, millel oli
puu leht küljes. Katriini võistkond võitis ja
nad said esimesena kommi.
See oli äge, vinge ja lahe koolipäev.
Pühajärve Põhikooli 1. klass
Vesine rabamatk Põlvamaal
Otepää Teataja 23.11.2012
http://www.otepaa.ee/ot/350%20OT%20nr.20.pdf
15. novembril käisid Pühajärve Põhikooli õpilased Põlvamaal Meenikunno rabas räätsamatkal. Olime matkaks hästi valmistunud: kummikud jalas ja soojad riided seljas. Bussis valitses ülev meeleolu. Kohale jõudnud, anti meile räätsad ja sammusimegi raba poole. Olles kõndinud veidi alla kilomeetri, jõudsime kohani, kus räätsadeta enam läbi ei saanud. Panime need alla ja algaski matka vesisem osa. Ei möödunud viit minutitki, kui esimene mees oli pikali kukkunud. Poisi riietus polnud parim – teksade ja nahktagiga pole mõtet rappa minna. Kukkumisi oli veel mitmeid. Rabamaastik oli üpriski põnev. Kui rabapind oli tõmbunud mustaks, tähendas see, et sellele kohale pole mõtet astuda. Tegemist oli mudaälvega. Laugastest tõusis aeg-ajalt mullikesi. Neid tekitab metaan, mis on taimejäänuste lagunemise tulemus.
Giid rääkis meile ka virvatuledest. Need on rabas helendavad liikuvad tulukesed, mille alt vanarahvas otsis kullapada. Rabas oli hetkel nii palju vett, et kogu marsruuti ei õnnestunud läbida. Pärast matka pakuti meile kuival maal boršisuppi, teed ning magusat saiakest. Poisid pidasid maha ühe korraliku käbisõja ja hakkasimegi koju sõitma.
Matk toimus Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel.
PRIIT PETERSON ja KARL KIMMEL
http://www.otepaa.ee/ot/350%20OT%20nr.20.pdf
15. novembril käisid Pühajärve Põhikooli õpilased Põlvamaal Meenikunno rabas räätsamatkal. Olime matkaks hästi valmistunud: kummikud jalas ja soojad riided seljas. Bussis valitses ülev meeleolu. Kohale jõudnud, anti meile räätsad ja sammusimegi raba poole. Olles kõndinud veidi alla kilomeetri, jõudsime kohani, kus räätsadeta enam läbi ei saanud. Panime need alla ja algaski matka vesisem osa. Ei möödunud viit minutitki, kui esimene mees oli pikali kukkunud. Poisi riietus polnud parim – teksade ja nahktagiga pole mõtet rappa minna. Kukkumisi oli veel mitmeid. Rabamaastik oli üpriski põnev. Kui rabapind oli tõmbunud mustaks, tähendas see, et sellele kohale pole mõtet astuda. Tegemist oli mudaälvega. Laugastest tõusis aeg-ajalt mullikesi. Neid tekitab metaan, mis on taimejäänuste lagunemise tulemus.
Giid rääkis meile ka virvatuledest. Need on rabas helendavad liikuvad tulukesed, mille alt vanarahvas otsis kullapada. Rabas oli hetkel nii palju vett, et kogu marsruuti ei õnnestunud läbida. Pärast matka pakuti meile kuival maal boršisuppi, teed ning magusat saiakest. Poisid pidasid maha ühe korraliku käbisõja ja hakkasimegi koju sõitma.
Matk toimus Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel.
PRIIT PETERSON ja KARL KIMMEL
Pühajärve kooli õpilased käisid „Tere, kool“ matkal
Otepää Teataja 14.09.2012
http://www.otepaa.ee/ot/345%20OT%20nr.15.pdf
Käisime 6. septembril Vastseliina piiskopilinnuses. Giididelt saime teada, et Vastseliina linnuse rajamist alustati 1342. aasta märtsis Riia-Pihkva sõja- ja kaubatee äärde. Vastseliina tähendab uut linna ehk inglise keeles New Yorki. Matkasime ning lahendasime mitmesuguseid ülesandeid. Näiteks mõõtsime jõe voolukiirust ja murdsime pead ristsõna kallal. Ronisime Vastseliina linnuse torni, kus praegu elavad mesilased. Meile räägiti huvitavaid legende keskajast. Hiljem läksime muuseumi, kus näidati raudrüüd ja keskaja riideid. Raudrüüd võisime ka selga proovida. Muuseumis olid erinevad teematoad. Eriti huvitav oli piinamisriistu vaadata. „Tere, kool!“ matk oli väga põnev, saime juurde palju uusi teadmisi nii vanast linnusest, nagu see on Vastseliinas.
Marie Leopard ja Liis Antsi
http://www.otepaa.ee/ot/345%20OT%20nr.15.pdf
Käisime 6. septembril Vastseliina piiskopilinnuses. Giididelt saime teada, et Vastseliina linnuse rajamist alustati 1342. aasta märtsis Riia-Pihkva sõja- ja kaubatee äärde. Vastseliina tähendab uut linna ehk inglise keeles New Yorki. Matkasime ning lahendasime mitmesuguseid ülesandeid. Näiteks mõõtsime jõe voolukiirust ja murdsime pead ristsõna kallal. Ronisime Vastseliina linnuse torni, kus praegu elavad mesilased. Meile räägiti huvitavaid legende keskajast. Hiljem läksime muuseumi, kus näidati raudrüüd ja keskaja riideid. Raudrüüd võisime ka selga proovida. Muuseumis olid erinevad teematoad. Eriti huvitav oli piinamisriistu vaadata. „Tere, kool!“ matk oli väga põnev, saime juurde palju uusi teadmisi nii vanast linnusest, nagu see on Vastseliinas.
Marie Leopard ja Liis Antsi
KIK-projektid Pühajärve Põhikoolis
Otepää Teataja 11.11.2011
http://www.otepaa.ee/ot/327%20OT%20nr.18%20.pdf
Sellel õppeaastal on Pühajärve Põhikoolis käsil korraga kaks KIK-projekti. Esimese projektiga viime läbi oma traditsioonilised üritused. Ürituse „Tere, kool“ raames toimus õppepäev Luua Metsanduskoolis ja Elistvere Loomapargis. Tulemas on loodushariduslikud loengud, õppereis Lahemaa Rahvusparki ja suvine looduslaager.
Teise projekti idee sündis eelmisel aastal „Teadlaste öö“ üritusi jälgides. Tahtsime minna sügisesse rappa ja näha lähemalt teadlaste tegemisi. Tänu KIKi projektile sai unistus teoks. 29. septembril toimus Pühajärve Põhikoolis teadlaste päev. Oma igapäevast tööd põnevas teaduse maailmas tutvustasid Eesti Maaülikooli teadlased, molekulaarbioloogia reagente tootva firma Solis BioDyne ning teaduskeskuse AHHAA töötajad. Pühajärve ääres tutvustasid Eesti Maaülikooli Limnoloogiakeskuse teadlased Külli, Andu ja Peeter Kangur järveteadlaste tööd. Paadiga järvel sõites said õpilased hinnata vee läbipaistvust, mõõta hapnikusisaldust ja vee temperatuuri. Otsiti ka põhjamudast loomi, keda sai hiljem koolis mikroskoobi all üheskoos vaadata. Teaduskeskuse AHHAA töötoas valmistasid lasteaialapsed magusat šokolaadi. Algklassid osalesid töötoas „Minu esimene keemiatund“ ja suuremad töötoas „Ma vihkan keemiat“. Lapsed panid kokku erinevate ainete mudeleid. Alustades kergematest mudelitest, lõpetades raskematega, möödus tund väga kiiresti ja keemia ei tundunudki enam igav. Karin Pihkva ja Ly Käsper firmast Solis BioDyne rääkisid geenidest ja DNA-st. Seejärel jagati kõigile pakk kummikomme ja hambatikke. Ülesandeks oli valmistada üks geen. Töö ajal ei olnud ka kommide söömine keelatud. Lõpuks pandi oma tehtud osakesed teistega kokku ja saadi üks pikk DNA ahel. Oli väga lahe teadlaste tööd tutvustav päev!
18. oktoobril toimus rabamatk Kõnnu Suursoos. Matkasime räätsadega laugaste vahel, mille sügavust üks noormees proovis isiklikult mõõta. Nägime tõelist raba ilma laudteeta ja tundsime rabapinnase õõtsumist. Räätsadega rabas käimine oli väsitav. Kosutuseks sõime matkasuppi. Suur tänu Reimann Retkedele huvitava matka korraldamise eest.
Täname SA Keskkonnainvesteeringute Keskust meie projektide rahastamise eest.
Pille ja Peeter Kangur
Pühajärve Põhikool
http://www.otepaa.ee/ot/327%20OT%20nr.18%20.pdf
Sellel õppeaastal on Pühajärve Põhikoolis käsil korraga kaks KIK-projekti. Esimese projektiga viime läbi oma traditsioonilised üritused. Ürituse „Tere, kool“ raames toimus õppepäev Luua Metsanduskoolis ja Elistvere Loomapargis. Tulemas on loodushariduslikud loengud, õppereis Lahemaa Rahvusparki ja suvine looduslaager.
Teise projekti idee sündis eelmisel aastal „Teadlaste öö“ üritusi jälgides. Tahtsime minna sügisesse rappa ja näha lähemalt teadlaste tegemisi. Tänu KIKi projektile sai unistus teoks. 29. septembril toimus Pühajärve Põhikoolis teadlaste päev. Oma igapäevast tööd põnevas teaduse maailmas tutvustasid Eesti Maaülikooli teadlased, molekulaarbioloogia reagente tootva firma Solis BioDyne ning teaduskeskuse AHHAA töötajad. Pühajärve ääres tutvustasid Eesti Maaülikooli Limnoloogiakeskuse teadlased Külli, Andu ja Peeter Kangur järveteadlaste tööd. Paadiga järvel sõites said õpilased hinnata vee läbipaistvust, mõõta hapnikusisaldust ja vee temperatuuri. Otsiti ka põhjamudast loomi, keda sai hiljem koolis mikroskoobi all üheskoos vaadata. Teaduskeskuse AHHAA töötoas valmistasid lasteaialapsed magusat šokolaadi. Algklassid osalesid töötoas „Minu esimene keemiatund“ ja suuremad töötoas „Ma vihkan keemiat“. Lapsed panid kokku erinevate ainete mudeleid. Alustades kergematest mudelitest, lõpetades raskematega, möödus tund väga kiiresti ja keemia ei tundunudki enam igav. Karin Pihkva ja Ly Käsper firmast Solis BioDyne rääkisid geenidest ja DNA-st. Seejärel jagati kõigile pakk kummikomme ja hambatikke. Ülesandeks oli valmistada üks geen. Töö ajal ei olnud ka kommide söömine keelatud. Lõpuks pandi oma tehtud osakesed teistega kokku ja saadi üks pikk DNA ahel. Oli väga lahe teadlaste tööd tutvustav päev!
18. oktoobril toimus rabamatk Kõnnu Suursoos. Matkasime räätsadega laugaste vahel, mille sügavust üks noormees proovis isiklikult mõõta. Nägime tõelist raba ilma laudteeta ja tundsime rabapinnase õõtsumist. Räätsadega rabas käimine oli väsitav. Kosutuseks sõime matkasuppi. Suur tänu Reimann Retkedele huvitava matka korraldamise eest.
Täname SA Keskkonnainvesteeringute Keskust meie projektide rahastamise eest.
Pille ja Peeter Kangur
Pühajärve Põhikool
PÜHAJÄRVE KOOLI ÕPILASTE ÕPPEEKSKURSIOON lOODE-EESTISSE
Otepää Teataja 17.06.2011
30.mai varahommikul sagis Pühajärve kooli juures kottide ja muude pampudega lapsi ning lapsevanemaid. Oodati bussi, et asjad peale laadida, endale pinginaaber leida ja asuda teele kahepäevasele Loode-Eesti reisile.
Algus polnud ilma poolest eriti paljutõotav- hakkas tihedat vihma sadama. Kuid mida lähemale Haapsalule jõudsime, seda heledamaks läks taevas ja Pürksi külla jõudes oli ilm juba selline nagu oodatud-päiksepaisteline ja meretuuline. Meid võttis vastu Noarootsi Kooli rõõmsameelne õpetaja Eve Torim, kes oli meie saatja ja giid kogu reisi ajal. Kinnitasime keha Noarootsi kõrtsis ja sirutasime jalgu külaga tutvudes. Edasi läksime ringsõidule Noarootsi poolsaarele. Kõigepealt uudistasime ringi Saare mõisas, mis on hiljuti varemetest täies hiilguses üles ehitatud. Mõisa hobusetallis on muuseum, mille kohta oli ühe poisi kommentaar:“Vanu asju ja tööriistu on sada korda põnevam vaadata kui tänapäeva autosid!“. Edasi suundusime Silma Looduskaitsealale roostikumatkale mööda laudteed. Kaasa võetud binoklitega saime jälgida vaatlustornist linde. Edasi sõitsime Österby sadamamuuli juurde. Talvel saab siit alguse Haapsallu suunduv jäätee. Siis ootas ees Ramsi neem, mille tipp on Eesti mandriosa läänepoolseim punkt. Tuul oli merele kohaselt väga vali ja lapsed ütlesid, et kõrvad lausa laperdavad. Kenasti paistis Vormsi saar. Järgmine peatus oli Noarootsi Katariina kirikus, mida avades ütles kirikumees, et oot ärge te veel tulge, vahel on siin eeskojas üks nastik, ajan ta ära. Nastikut polnud, kuid muud vaatamist lastele jätkus. Siis läks sõit edasi Dirhami sadamasse, kus vahel peatuvad peened jahid. Roosta puhkekülas sai lõpuks jalad merevette kasta ja mõnusalt ka liiva sees jalutada. Juba mitmel korral oli meile metsade tagant hakanud silma Aulepa tuulepark, kui nüüd tuulemasinate juurde sõitsime andis imestada nende suuruse üle. Veidi kõhedaks võttis. Ja esimese päeva lõpus ootas taas Noarootsi Kool ja ööbimispaik noortekeskuses või soovijatel telkidega väljas.
31. mai hommik algas väljasõiduga Haapsallu. Tutvusime grupiti rannapromenaadi, kuursaali ja Rannarootsi muuseumiga. Kõik said teha väikese merereisi jaalaga linna külje all. Vahva oli näha lapsi end lühikest aega merekaruna tundmas. Piiskopilinnus pakkus toreda elamuse oma müüride, keldrite ja tornidega. Edasi Rohuküla sadam, tagasiteel vana lennujaam hiigelangaaridega, kuhu meie buss mahtus sisse nagu tikutops taskusse. Kogu Euroopas haruldane Haapsalu raudteejaam koos vanade veduritega oli poistele suur elamus. Tüdrukutele aga pakkus meie kena lõunasöök „Laine“ restoranis meeldiva kogemuse.
Ja algaski kojusõit. Oli väga vahva ja hariv reis.
Õppeekskursioon sai teoks tänu SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse rahastamisele.
Täname loodusainete õpetajaid Pille ja Peeter Kangurit, kes võtsid ette projekti kirjutamise reisi läbiviimiseks.
Lapsevanem Margit Rello
30.mai varahommikul sagis Pühajärve kooli juures kottide ja muude pampudega lapsi ning lapsevanemaid. Oodati bussi, et asjad peale laadida, endale pinginaaber leida ja asuda teele kahepäevasele Loode-Eesti reisile.
Algus polnud ilma poolest eriti paljutõotav- hakkas tihedat vihma sadama. Kuid mida lähemale Haapsalule jõudsime, seda heledamaks läks taevas ja Pürksi külla jõudes oli ilm juba selline nagu oodatud-päiksepaisteline ja meretuuline. Meid võttis vastu Noarootsi Kooli rõõmsameelne õpetaja Eve Torim, kes oli meie saatja ja giid kogu reisi ajal. Kinnitasime keha Noarootsi kõrtsis ja sirutasime jalgu külaga tutvudes. Edasi läksime ringsõidule Noarootsi poolsaarele. Kõigepealt uudistasime ringi Saare mõisas, mis on hiljuti varemetest täies hiilguses üles ehitatud. Mõisa hobusetallis on muuseum, mille kohta oli ühe poisi kommentaar:“Vanu asju ja tööriistu on sada korda põnevam vaadata kui tänapäeva autosid!“. Edasi suundusime Silma Looduskaitsealale roostikumatkale mööda laudteed. Kaasa võetud binoklitega saime jälgida vaatlustornist linde. Edasi sõitsime Österby sadamamuuli juurde. Talvel saab siit alguse Haapsallu suunduv jäätee. Siis ootas ees Ramsi neem, mille tipp on Eesti mandriosa läänepoolseim punkt. Tuul oli merele kohaselt väga vali ja lapsed ütlesid, et kõrvad lausa laperdavad. Kenasti paistis Vormsi saar. Järgmine peatus oli Noarootsi Katariina kirikus, mida avades ütles kirikumees, et oot ärge te veel tulge, vahel on siin eeskojas üks nastik, ajan ta ära. Nastikut polnud, kuid muud vaatamist lastele jätkus. Siis läks sõit edasi Dirhami sadamasse, kus vahel peatuvad peened jahid. Roosta puhkekülas sai lõpuks jalad merevette kasta ja mõnusalt ka liiva sees jalutada. Juba mitmel korral oli meile metsade tagant hakanud silma Aulepa tuulepark, kui nüüd tuulemasinate juurde sõitsime andis imestada nende suuruse üle. Veidi kõhedaks võttis. Ja esimese päeva lõpus ootas taas Noarootsi Kool ja ööbimispaik noortekeskuses või soovijatel telkidega väljas.
31. mai hommik algas väljasõiduga Haapsallu. Tutvusime grupiti rannapromenaadi, kuursaali ja Rannarootsi muuseumiga. Kõik said teha väikese merereisi jaalaga linna külje all. Vahva oli näha lapsi end lühikest aega merekaruna tundmas. Piiskopilinnus pakkus toreda elamuse oma müüride, keldrite ja tornidega. Edasi Rohuküla sadam, tagasiteel vana lennujaam hiigelangaaridega, kuhu meie buss mahtus sisse nagu tikutops taskusse. Kogu Euroopas haruldane Haapsalu raudteejaam koos vanade veduritega oli poistele suur elamus. Tüdrukutele aga pakkus meie kena lõunasöök „Laine“ restoranis meeldiva kogemuse.
Ja algaski kojusõit. Oli väga vahva ja hariv reis.
Õppeekskursioon sai teoks tänu SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse rahastamisele.
Täname loodusainete õpetajaid Pille ja Peeter Kangurit, kes võtsid ette projekti kirjutamise reisi läbiviimiseks.
Lapsevanem Margit Rello
loodusharidus pühajärve põhikoolis
Õpetajate leht 9. aprill 2010.a.
Meie kaunis koolis, kauni looduse keskel on üle kümne aasta arendatud loodushariduse suunda. Iga kooliaasta algab matkaga „Tere kool”. Alguses telkisime Pühajärve ümbruses, nüüd oleme keskkonnainvesteeringute keskuse toel õppinud tundma ka Eesti teisi looduskauneid paiku. 2008. a külastasime Võrtsjärve limnoloogiakeskust ja järvemuuseumi, mullu olime Emajõe Suursoos, seekord matkasime Taevaskojas.
Tänavuses loodushariduse loengusarjas rääkis doktorant Kärt huvitavalt ja lihtsalt geenidest, akadeemik Anto Raukas pidas loengu energeetikast, Ivar Puura ürgaegsest elust. Püüame pakkuda lastele võimalust õppida ka vahetult looduses, abiks on keskkonnaameti Otepää looduskeskuse spetsialistid, Otepää loodusselts ja kohalikud jahimehed. Neil käime ise külas – saab kuulda põnevaid jahimehejutte, katsuda loomanahku, näha jahipidamisvahendeid, uurida loomade tegevusjälgi ja maitsta ulukivorsti.
Algklassiõpilaste talvine tegevus on lindude lisatoitmine ja toidulaua külastajate tundmaõppimine. Abiks on seejuures KIK-i abil muretsetud linnuvaatlustoru ja binoklid. Meil oli ka oma veebibeebi projekt. Panime kooli lähedale kase otsa pesakasti koos veebikaamera ja suvel sai jälgida tihasepere toimetusi. Linnud kolisid pessa 1. juunil. Nägime, kuidas kuu aja jooksul koorusid kaheksast munast imepisikesed pojad, vanemad neile toitu tassisid, pesa puhastasid ja pesa lõpuks poegadele väikseks jäi. 11. juulil lennatigi pesast välja. Tore kogemus! Kahju ainult, et kehvade telefoniliinide tõttu sai tihaste pereelu jälgida ainult meie kooli arvutivõrgus. Muidu oleksime olnud Eestis esimesed pesakastide piilujad. Saadud pilte ja videolõike oleme kasutanud bioloogiatundides.
Traditsiooniks on kujunenud Pühajärve põhikooli ja Otepää gümnaasiumi aktiivsemate loodushuviliste igakevadine õppereis Eesti eri piirkondadesse. 2008. aastal olime Matsalus kevadise linnurände ajal, eelmisel aastal nägime Ida-Virumaa kaunist loodust ja tööstusmaastikku, tänavu sõidame Pärnumaale. Suve alguses on koostöös looduskeskuse ja -seltsi ning Kappermäe külaseltsiga Otepää piirkonna kolmepäevane lastelooduslaager – laagerdame juba viiendat korda. Laagris tuleb vara tõusta, et õigel ajal linnulaulu kuulata. Eelmisel aastal toimus ka lühike ellujäämiskursus. Õppisime, mida metsaretkele kaasa võtta, kuidas käepäraste vahenditega hakkama saada, proovisime valmistada lõkkel eri roogi. Kui maitsvad need olid! Laager õpetab loodust märkama ja kaaslastega arvestama.
Otepää keskkonnahariduse koostöö käib eri tasanditel: riik, omavalitsus, mittetulundusühingud, aktiivsed vallakodanikud. Loodame, et õpetajad leiavad siit mõne idee, mida teha, et lastes looduse vastu huvi äratada.
Raha pärast ei tohi midagi tegemata jätta. Kirjutage julgelt projekte, rakendades oma häid ideid. Projekti finantsaruandlus
usaldage aga direktorile.
Pille ja Peeter Kangur
Pühajärve Põhikooli loodusainete õpetajad
http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=3328
Meie kooli prügiprojekt
2010 a. KIK esseekonkurssi I koht põhikooli arvestuses
Maailm peaks olema puhas ja ilus koht. Paik, ilma vedeleva prügita ja inimese poolt tekitatud jäätmeteta. Inimesed on aga muutunud passiivseks ja neid ei huvita nende tekitatud prügi edasine käekäik. Sellepärast võtsimegi Pühajärve Põhikoolis eesmärgiks panna oma õpilasi hoolima keskkonnast ja selle puhtusest.
Alustuseks tegime meie, rühm Pühajärve Põhikooli õpilasi, läbi projektikoolituse. Selle koolituse tagajärjel sündiski keskkonnaalane õpilasprojekt, mida me kutsume suursuguselt prügiprojektiks. Panime siis plaanid paika ja hakkasime pihta oma suuremeelse ettevõtmisega. Kõigepealt tahtsime näha, kui hull olukord on. Selleks korjasime klassidest, koridoridest, koolikottidest, taskutest ja kooliümbrusest kokku nii palju prügi, kui vähegi leidsime. Tegime seejärel kooli ees kokkuvõtted ja saime üllatuseks teada, et meie tekitatud prügi kaalub tõesti väga palju. Teiseks tahtsime teada, kuidas pered kodus majandavad ja prügiga ümber käivad. Siis tulime mõttele, et milleks lasta alati õpilastel nii palju vaeva näha, õpetajad peavad ka ikka midagi ära tegema. Lasimegi siis neljal õpetajal esitada kooli ees referaadi „Minu kodune prügimajandus”. Kuulasime suure huviga nende ettekandeid ja samas saime teada, milline õpetaja on keskkonnasõbralik ja milline neist peab veel end parandama ning sellel alal harima.
Seejärel kutsusime endale külla Margit Turbi Looduskaitse Keskusest, kes jagas meiega salapärast infot sellest, kus asuvad Otepää valla salajased prügimäed. Enda üllatuseks saime teada, et prügimäed ümbritsevad meid kõikjal. Poleks kunagi arvanud, et mõnes nii ilusas kohas võib olla nii palju koledaid kohti. Lisaks kutsus Looduspark meid üles ka ise otsima ja teada andma metsa peidetud prügimägedest. Selleks on meil vaja teha ainult pilt ja see saata RLK-sse või Otepää valda. Edasi läksime me oma kõige põnevama ja õpilastes elevust tekitava ettevõtmise juurde. Isekeskis nimetasime seda šokiteraapiaks. Nimelt käisime ära Aardlapalu prügimäel, mis on Lõuna–Eesti suurim. Me lootsime, et nii suure hulga prügi nägemine aitab kõigil mõista, kui inetu see on ja kuidas see rikub meie maa ilu. Õpilased olid igatahes väga entusiastlikud
sellest osa võtma. Nad olid valmis suurteks ekstreemsusteks, sest sinna minnes tõmbasid paljud endale selga prügikotid ja jalga kummikud. Ei saanudki aru, kas nad kartsid mustaks saada või lihtsalt tahtsid prügimäel moodsad välja näha. Igatahes kohale me jõudsime ja mida me nägime? Nägime enda ees hiiglaslikke mägesid, mis koosnesid kõikvõimalikest jäätmetest ja leidudest. Lainena õhkus meile vastu prügimäe lehkavat aroomi, mis pani paljud nina kinni hoidma. Seal tuli peale kõhe tunne ning kaua sa ikka seda laastavat pilti vaadata tahad. Kui me seisime seal prügimäe otsas, siis pani naerma küll, mida kõike me sealt ei leidnud. Imestuseks polnud me ainsad, kes prügimäe väärtuslikke leide otsis, olid ka prügimäe
elanikud. Neile me eriti ei meeldinud, sest me segasime nende igapäevast saagi otsimist. Nad elasid seal ühes prügimäele toodud vanas R–kioskis ja nende maja ukse ees seisid uhke roller ning jalgratas. Kui nemad rahule jätta, siis oli ikka kole lugu küll seal. Prügimäe juhataja rääkis, mis selle prügiga seal tehakse ja väitis ka seda, et varsti tuleks uus prügimägi luua, sest sinna enam palju prügi ei mahu. Kui šokiteraapia läbitud, suundusime tagasi oma puhtasse koolimajja.
Selleks, et jäädvustada prügimäel käiku, lasime õpilastel teha pilte prügist. Selle tulemusena valmisid suured plakatid, millel olid pildid prügist ja lausefraasid. Töid sai näha näitusel, kus me terve seina dekoreerisime ajalehtedega ja panime plakatid sinna peale. Kõigile avaldas see muljet ja nägi tõesti võimas väljas. Ja ikka veel, sellest polnud meile veel küllalt. Kui prügikastid näevad koledad ja hirmutavad välja, siis ega ei taha küll sinna nii väga midagi sisse visata. Nii siis andsimegi igale klassile ülesandeks oma õpperuumi prügikast taas elustada ja muuta see säravaks ja prügisõbralikuks.
Kasutasime igasuguseid aerosoolvärve, värvilisi pabereid, värve, lipse, vanu vaipu, kaltse, tupse ja mida kõike veel. Nüüdsest ongi meie prügikastid silmapaistvad ja palju kenamad. Mina olen küll veendunud, et meie kooli prügikastid on praegusel hetkel ikka veel Valgamaa ilusaimad.
Sellega lõppeski meie suur suur üritus -- panna noored mõtlema natuke teistmoodi. Kas see mõjus või mitte, see on igaühe enda otsustada. Meie, kes me seda projekti läbi viisime, oleme igatahes väga rahul, et selline asi meie koolis läbi sai viidud. See võttis meilt palju aega ja kannatust, aga kindlalt võib öelda, et asja sai. Rääkides nüüd üldiselt prügist ja kõigega sellest seonduvast, siis mina, 16-aastane tüdruk, ei mõelnud sellele enne meie suurt ettevõtmist. Ma mõtlesin, et loomulikult me tekitame prügi, aga mind ei huvitanud, mis sellest saab. Ma olin samasugune nagu paljudki meist, keda ei
huvita meie Maa ilu ja saatus. Kas ma siis nüüd olen muutunud paremaks prügimajandajaks? Ma ei saa öelda, et oleksin. Loomulikult ei viska ma prügi maha ja kõik orgaanilised jäätmed panen kompostihunnikusse, mitte prügikasti, aga kas sellest siis piisabki. Ma arvan, et alustuseks on see päris hea ja on, kust edasi veel areneda. Ma tahaks, et mul oleks aega minna metsa ja koristada sealt inimeste sinna toodud prügi. Ma ei mõista ega saa aru nendest, kes arvavad, et mets on parim koht nende jäätmetele. Kas tõesti on liiga palju palutud, et võtta oma komps ja viia see suurde prügikasti? Kui me kõik seda teeks, oleks meil palju vähem probleeme, mille pärast muretseda. Meie kui noorem generatsioon peaksime ju muretsema selle pärast. Üksi ma muretseda küll ei jõua. Selleks on vaja palju tahtjaid, kes püüdleksid ühe eesmärgi nimel. Mida siis minu seisukohalt teha saaks, et inimesed keskendusid sellele probleemile? Teleris võiksime näidata reklaami, mida teeb prügi maailmale. Võiks panna atmosfääri vaate ja sealt oleks näha kahte maailma. Üks oleks puhas ja ilus maailm, nagu meil praegu veel on, ja teine maailm oleks must ja sodine. Reklaami põhimõte oleks see, et millist tulevikku tahaksime oma kodukohale. Teiseks teeksime prügikastid ilusaks. Võiks teha suurprojekti „Prügikastide ülestõus“. Seda
teostada võiks just kooliõpilased, kes värviks, kaunistaks ja teeks noortepäraseks kõik prügikastid. Ma usun küll, et siis oleks palju mõnusam ja huvitavam oma prügi ära visata. Prügi sorteerimine oleks ka üks märksõnadest. Just maakohtades võiks olla palju rohkem selliseid eraldi sorteerimiskaste, kuhu saaks kõik ära jaotada. Kui teha inimestele selline võimalus kättesaadavaks, siis inimesed õpiksid ja hakkaksid rohkem prügimajandusest teadma. Mina ka veel ei oska seda, aga ma loodan, et tulevikus hakkan oskama. Veel kõik pakendid ja kõikvõimalikud kaubatooted võiks panna taaskasutatavasse ning ümbertöödeldatavasse pakendisse. Neid saaks ju nii lihtsalt taaskasutada, kui me vaid mõtleks rohkem.
Kindlasti on mul veel mõttes palju viise, kuidas saaks maailma prügist päästa. Need mõtted on aga liiga ulmelised ja teostatavad alles paarisaja aasta pärast. Meie praegu peame läbi ajama lihtsalt hoolivusega. Me võiks hoolida keskkonnast, sest me ju ise elame selles. Me ise elame sellel suurel prügimäel, mida me järjest kasvatame. Ärgem laskem sel end ära uputada, vaid tehkem koos maailm ilusamaks. Prügi on nagu enda tuba. Vahel viitsitakse seda
koristada, vahel mitte. Siiski ema käsib tuba koristada ja algul tehakse seda vastutumeelselt.
Varsti aga avastatakse, et pole vaja vaeva näha, kui kogu aeg oma tuba korras hoida. Nii see
lähebki, tuba hakatakse puhtana hoidma, sest see on hea endale ja ema ka ei virise enam. Prügis elada pole mõnus, nii et ärgem elagem selles.
Marili Vihmann
Pühajärve Põhikool, 9. klass
Juhendaja Ülle Tomson
http://www.kik.ee/images/stories/kik_10/Marili_Vihmann.pdf
PÜHAJÄRVE ÕPILASED LÄÄNEMEREL JA EMAJÕEL
Otepää Teataja 2008
5-6 mai sai teoks õp. Peetri unistus viia Lõuna-Eesti lapsed mere äärde. 45 Pühajärve Põhikooli õpilast sõitsid Matsallu– ikka selleks, et näha merd ja kevadist lindude rännet. Matsalu Rahvuspargi keskuses vaatasime slaide lindudest ja väljapanekut kohaliku looduse kohta. Lahe ümbrus on pidevas muutumises ja kasvab vähehaaval kinni. Lindude nägemiseks tegime matka giidi juhatusel Penijõe ääres. Õhtul enne magamaminekut uurisime Lihula Ordulinnuse maa-aluseid käike. Ööbisime Lihula Gümnaasiumi aula põrandal.
Teine päev võttis meid vastu päikese ja kõva tuulega. Linnuvaatlustornis uudistasime binoklitega ja linnuvaatlustoruga linde. Suure hane- ja lagleparvegi nägime ära. Puisniidul allika ääres pesime puhtaks oma silmad, et paremini näha. Puhtulaiul sõime karulauku ja pugesime suure puu õõnsusesse. Mõõtsime jämedat tamme, mille ümbermõõt oli 5 last. Luuletaja Schillerile püstitatud mälestusmärk ja vanad kivikalmed said ka üle vaadatud. Tükk aega imetlesime merd ja linde. Mõni mõõtis jalgadega mere sügavust. Nägime mere mitut nägu – vaikset lahesoppi ja tuulist avamerd.
20.mail sõitsid algklasside õpilased ja lasteaialapsed Tartus mõõda Suurt Emajõge lodjaga „Jõmmu”. Nägime kuidas ehitati vanu puulaevu ja naelu sepistati. Õppisime sõlmi. Männikoorest sai igaüks endale lodja mudeli vesta.
Mõlemad reisid õnnestusid tänu Keskkonna Investeeringute Keskuse rahadele ja õpetaja Peetrile, kes projekti kirjutas.
Pille Kangur
Pühajärve Põhikooli õpetaja
5-6 mai sai teoks õp. Peetri unistus viia Lõuna-Eesti lapsed mere äärde. 45 Pühajärve Põhikooli õpilast sõitsid Matsallu– ikka selleks, et näha merd ja kevadist lindude rännet. Matsalu Rahvuspargi keskuses vaatasime slaide lindudest ja väljapanekut kohaliku looduse kohta. Lahe ümbrus on pidevas muutumises ja kasvab vähehaaval kinni. Lindude nägemiseks tegime matka giidi juhatusel Penijõe ääres. Õhtul enne magamaminekut uurisime Lihula Ordulinnuse maa-aluseid käike. Ööbisime Lihula Gümnaasiumi aula põrandal.
Teine päev võttis meid vastu päikese ja kõva tuulega. Linnuvaatlustornis uudistasime binoklitega ja linnuvaatlustoruga linde. Suure hane- ja lagleparvegi nägime ära. Puisniidul allika ääres pesime puhtaks oma silmad, et paremini näha. Puhtulaiul sõime karulauku ja pugesime suure puu õõnsusesse. Mõõtsime jämedat tamme, mille ümbermõõt oli 5 last. Luuletaja Schillerile püstitatud mälestusmärk ja vanad kivikalmed said ka üle vaadatud. Tükk aega imetlesime merd ja linde. Mõni mõõtis jalgadega mere sügavust. Nägime mere mitut nägu – vaikset lahesoppi ja tuulist avamerd.
20.mail sõitsid algklasside õpilased ja lasteaialapsed Tartus mõõda Suurt Emajõge lodjaga „Jõmmu”. Nägime kuidas ehitati vanu puulaevu ja naelu sepistati. Õppisime sõlmi. Männikoorest sai igaüks endale lodja mudeli vesta.
Mõlemad reisid õnnestusid tänu Keskkonna Investeeringute Keskuse rahadele ja õpetaja Peetrile, kes projekti kirjutas.
Pille Kangur
Pühajärve Põhikooli õpetaja
